Universaalne tervishoiuteenus on valitsuse algatus pakkuda kvaliteetseid tervishoiuteenuseid kõigile riigi kodanikele, olenemata nende maksevõimest. 1948. aastal kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon tervishoiuteenused põhiliseks inimõiguseks ja sellest ajast alates on tervishoiu suhtes nõudlus üha kasvav. Enamik universaalseid tervishoiuteenuseid rahastatakse tulumaksust ja tööjõumaksudest. Mõnes riigis peavad kodanikud ise tervisekindlustuse ostma. Enamikus riikides rahastatakse tervishoidu rohkem kui ühe rahastamismeetodiga.
Universaalsed tervishoiuteenused.
Erinevused riikide vahel on väga suured.- Sellistes riikides nagu Ühendkuningriik, Norra, Itaalia ja Hispaania osad on kodanikele tasuta tervishoiuteenused. Arsti juurde või haiglasse minemiseks ei vaja te eraisiku tervisekindlustust. Inimesed saavad eraviisilise tervishoiuteenuse saamiseks valida täiendava tervisekindlustuse.
- Sellistes riikides nagu Kanada, Austraalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Singapur ja Šveits aitab valitsus rahastada eraettevõtete pakutavat tervishoidu. Enamikus nendest riikidest on kehtestatud era- ja avalikõiguslik tervisekindlustussüsteem pakkudes kodanikele põhiteenuseid.
- Tervisekindlustus on Ameerika Ühendriikides rahastatud läbi Obamacare`i ja oli kuni 2019. aastani kohustuslik.
- Mõni riik ühendab tervishoiuteenused teiste süsteemidega, nagu näiteks ettemakse teenused ja erakindlustus, et suurendada konkurentsi ja vähendada valitsuse kulusid.
Kui valitsus hoolitseb tervishoiuteenuste eest, tagab ta, et haiglad ja arstid pakuvad kvaliteetseid teenuseid madalamate kuludega. Valitsus saab oma ostujõudu kasutada ka selleks, et tervishoiuteenuste osutajad pakuksid mõistlikke hindu.
Siin on nimekiri Aafrika, Ameerika ja Euroopa riikidest, mis pakuvad universaalset tervishoiuteenust.
Aafrika
Alžeeria
Alžeerias on universaalne tervishoiuteenus haiglate, kliinikute võrgu kaudu. Neid tervishoiuteenuseid rahastab sotsiaalkindlustus. Inimesed maksavad siiski mõned kulud, sest sotsiaalkindlustus teenib vaid väikest protsenti. Vaesed inimesed saavad tasuta tervishoiuteenuseid, samas kui rikkad maksavad nende eest
Botswana
Valitsus haldab 98% tervishoiuasutustest. Kõik kodanikud saavad tasuta meditsiiniteenuseid. Nad maksavad muude tervishoiuteenuste eest vaid väikest tasu – 70 BWP (6,60 dollarit), välja arvatud retroviirusevastaste ja seksuaaltervise teenuste eest, mida osutatakse tasuta.
Burkina Faso
Riik pakub tervishoidu universaalse tervisekindlustuse (AMU) kaudu. Teenuseid haldavad tsiviilkodanikud ja relvajõud.
Egiptus
Tervishoiuministeerium haldab avalikke haiglaid, mis aitavad kodanikel tasuta tervishoiuteenuseid hankida. Need, kes soovivad enda tervishoiuteenuste eest maksta, saavad seda teha vabalt.
Ghana
Riigis on riiklik ravikindlustussüsteem ja kodanikud maksavad kindlustusmakseid sõltuvalt sissetulekust. Meditsiiniasutusi haldab tervishoiuministeerium või Ghana tervishoiuteenistus.
Mauritius
Tervishoiuteenused on kõigile kodanikele tasuta.
Maroko
Valitsus haldab 85% rahvatervise sektorist. Teenused keskenduvad peamiselt ühiskonna vaestele, kes ei saa lubada eraviisilist tervishoiuteenust. Seda rahastab riiklik sotsiaalkindlustusfond, mis katab 16% elanikkonnast.
Rwanda
Riigil on kogukondlik tervisekindlustuse süsteem, kus inimesed maksavad haigekassale sissemakseid olenevalt sissetulekust. Rikkamad maksavad kõige rohkem, väikseima sissetulekuga inimesed on kindlustusmaksete maksmisest vabastatud, kuid tasuvad teatud protsendi ravikuludest.
Seišellid
Valitsus haldab meditsiiniasutusi, pakkudes seeläbi kodanikele tasuta ravi- ja tervishoiuteenuseid.
Lõuna-Aafrika
Enamiku kodanike jaoks meditsiiniteenuseid pakkuv tervishoid on liiga väike ja alarahastatud. On olemas erasüsteem, mis kindlustab rikkad ja on hästi varustatud ja paremate teenustega.
Tuneesia
Rahva tervist haldab Riiklik Haigekassa. Kodanikud saavad meditsiiniteenuseid riigile kuuluvates asutustes madala omaosalusega. Omaosalusest vabastatakse need, kellel on väiksem sissetulek.
Sambia
Riiklik Tervisekindlustusskeem (NHI) koondab Sambia rahalisi vahendeid universaalsete tervishoiuteenuste osutamiseks kõigile Sambia elanikele, lähtudes nende tervisevajadusest, sõltumata nende sotsiaal-majanduslikust seisundist. Vahendid tulevad mitteametlikust ja ametlikust sektorist, samuti valitsuselt. Vaesed ja sotsiaalselt haavatavad inimesed on sissemaksetest vabastatud.
Ameerika
Argentiina
Tervishoiuteenuseid osutatakse töötajate vahelise koostöö kaudu ning ametiühingud on toetamas plaane, riiklikke kindlustusi, riiklikke haiglaid ja erakindlustuse kavasid. Teenus on kõigile kättesaadav.
Bahama
Augustis heaks kiidetud riikliku ravikindlustuse seadus hõlmab esmatasandi tervishoiuteenuseid ja laieneb eriarstiabile.
Brasiilia
Universaalne tervishoiuteenus võeti vastu 1988. aastal, ehkki universaalne tervishoiuteenus oli juba aastaid enne seda kättesaadav. 1969. aasta põhiseaduse muudatusega kehtestati 6%-line tasu sissetulekult tervishoiule.
Kanada
1984.aastal vastu võetud tervishoiuseadus keelab haiglatel ja arstidel nõuda patsientidelt lisatasusid. Riikliku rahastamise kaudu pakub süsteem kõige rohkem teenuseid erahaiglates. Arstid ei saa aastapalka. Selle asemel koguvad nad teenustasu. 29% Kanada tervishoiuteenustest on pakutavad üksikisikute poolt. Enamikul Kanada kodanikel on tööandjate kaudu erakindlustus ja tööandjad katavad kulud.
Tšiili
Valitsus pakub tervishoiu teenust läbi FONASA, Riikliku Tervishoiufondi ja eraõiguslike kindlustusandjate. Töötajad ja pensionärid annavad lisaks tervisekindlustusele 7% oma sissetulekust väljaarvatud vaesemad. FONASA hoolitseb rasedate, kindlustatud töötajate ülalpeetavate, abivajajate, puuetega ja psüühiliste probleemidega inimeste eest.
Kolumbia
Tervisesüsteemis tehti reforme, et pakkuda paremaid, jätkusuutlikke ja kõigile kodanikele pakkutavaid teenuseid.
Costa Rica
Universaalset tervishoidu rahastatakse palgatöötajatele mõeldud sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu. Hiljem laiendati hõlmatust, et hõlmata töötajate ülalpeetavad aastatel 1961–1975. Edasine laienemine viis maapiirkondades elavate inimeste esmatasandi arstiabi, spetsialiseerunud, statsionaarsete ja ambulatoorsete teenuste kaasamiseni. Hiljem laiendati seda talupoegade ja põllumeeste kaasamisega. Riik on vältinud sotsiaalkindlustust, mis põhjustab paljudes riikides ebavõrdsust.Läbi Caja Costarricense de Seguro Social (CCSS) süsteemi saavad kodanikud nüüd nautida tasuta meditsiiniteenuseid. Erateenused on saadaval, kuna INS pakub CCSS-i täiendamiseks eratervishoidu.
Kuuba
Riigis on Riiklik Tervishoiusüsteem, mis hoolitseb kõigi kodanike tervise eest võttes endale maksustamise ja haldusliku vastutuse. Erahaiglaid pole, kuna kõik tervishoiuasutused on valitsuse omandis. Süsteem hõlmab paljusid inimesi, kuid see on alarahastatud ja väheste tervishoiutöötajatega. Valitsus otsib aktiivselt teiste riikide arstide teenuseid.
Mehhiko
Riigi tervishoiuteenuseid rahastatakse kas täielikult või osaliselt sõltuvalt inimese tööhõive staatusest. Kodanikel on õigus tasuta tervishoiuteenustele. Instituto Mexicano del Seguro Social (IMSS) haldab töötajate ja nende ülalpeetavate terviseprogramme.
Kuid see ei paku teenuseid erasektoris töötavatele inimestele. Selle asemel saavad nad teenuseid Instituto de Seguridad y Servicios Sociales de los Trabajadores del Estado (ISSSTE) kaudu. Kõigile kodanikele on saadaval ka tasuta ja subsideeritud tervishoiuteenused.
Peruu
Riikliku Tervisekindlustuse eesmärk on parandada tervishoiuteenuste kvaliteeti, kuna see tähtsustab emade ja laste tervist. Samuti kaitseb see vaeseid haiguse tagajärjel tekkivate väljaminekute eest. Kogu elanikkond peab liituma universaalse tervisekindlustusega.
Trinidad ja Tobago
Trinidadis ja Tobagos on olemas universaalne tervishoiusüsteem, mis pakub esmatasandi tervishoiuteenuseid, mis on saadaval kogu riigis. Seda kasutab arstiabi vajav elanikkond, kuna see on tasuta.
Ameerika Ühendriigid
Ligikaudu 92%-l kodanikest on tervisekindlustus. Massachusetts oli esimene osariik, kes kehtestas universaalse tervisekindlustuse. 2010. aasta tervishoiu ja hariduse seadus laiendas kindlustust kõigile seaduslikele kodanikele 2014. aastaks. Selle täieliku kehtestamise pidurdas aga mõnede osariikide suutmatus rakendada MedicAid-i laienemist, mille eesmärk oli subsideerida madala sissetulekuga töötajate tervisekindlustust.
Euroopa
Prantsusmaa
Valitsus toetab tervishoidu riikliku tervisekindlustuse kaudu. Valitsus hoolitseb ainult 70% arstiabi ja 35% kuni 100% retseptiravimite eest. See süsteem kuulub maailma parimate hulka.
Saksamaa
See on vanim sotsiaalkindlustus, mis pärineb 1883. aastast. Tööandjad maksavad poole oma töötajate tervisekindlustusest, samal ajal kui füüsilisest isikust ettevõtjad maksavad kogu sissemakse ise. Ligikaudu 90% elanikkonnast on kohustuslik tervisekindlustusplaan, mis hõlmab ligi 100 riiklikku haigekassat. Ülejäänud kodanikud on kaetud erakindlustusega, mis teenindab peamiselt füüsilisest isikust ettevõtjaid ja suuri sissetulekuid teenivaid inimesi.
Kreeka
Ministeerium koordineerib tervishoiu ja sotsiaalse solidaarsuse arstiabi, samas kui riiklik tervishoiuteenus pakub avalikke tervishoiuteenuseid. Kreeka tervishoiuteenused olid Maailma Terviseorganisatsiooni 2000. aasta aruandes 14. kohal.
Guernsey/Jersey
Saarte elanikel on universaalne tervishoiuteenus, mis sarnaneb Ühendkuningriigi omaga. Enamik arste ja õdesid on koolitatud Ühendkuningriigi tervishoiusüsteemis.
Island
Kohalikud omavalitsused osutavad tervishoiuteenuseid. Universaalset rahvatervist rahastatakse maksustamisest. Kogu Islandi elanikkond saab tervishoiuteenuseid võrdselt.
Iirimaa
Terviseseadus reguleerib 2004. aastal muudetud tervishoiusüsteemi. Tervishoiuteenuste Osutaja osutab tervishoiuteenuseid. Samuti on olemas erateeenused. 37% elanikkonnast omab meditsiinikaarti, mille omanikul on juurdepääs maksu kaudu rahastatud süsteemile, mis tasub iga välja kirjutatud ravimi eest 2,5 eurot.
Itaalia
Riigi tervishoiuteenuseid nimetatakse “Servizio Sanitario Nazionale” SSN eesti keeles; (Riiklik Terviseteenus). Seda rahastatakse maksudest ja see on sarnane Ühendkuningriigi omaga. Sellised teenused nagu üldarst ja erakorraline abi on tasuta, samas kui teistel teenustel on varieeruv kaasrahastamine. Hambaravis ja optomeetrias on olemas ka paralleelne erateenusesüsteem.
Holland
Esmasel arstiabil ja raviteenusel on kohustuslik kindlustus, samal ajal kui muud vormid, näiteks eakate, raskelt haigete ja vaimsete puuetega inimeste hooldamine, kuuluvad sotsiaalkindlustuse alla. Sotsiaalkindlustust rahastatakse maksustamisest. Ligikaudu 55% tervishoiust rahastatakse otse valitsuse poolt, 45% aga riikliku kindlustuse kaudu.
Kindlustusandjad peavad tasuma ravi- ja esmatasandi arstiabi ning ravimitega seotud kulusid. Kindlustusandjate poolt on ebaseaduslik keelduda tervisekindlustuse kohaldamise tingimustest või kehtestada tingimused või keelduda rahastamast arsti määratud ravi. Süsteemi rahastatakse 50% ulatuses tööandjate makstavatest tööjõumaksudest, samal ajal kui valitsus pakub 5% lisavahendeid, ülejäänud 45% makstakse kindlustatud isikute poolt kindlustusandjale makstavatest kindlustusmaksetest.
Täiskasvanutele kehtestatud tavapärane tervisekindlustuse makse on umbes 100 eurot kuus. Valitsus aitab madala sissetulekuga inimesi juhul, kui nad ei saa mõnda aega oma alla 18-aastaseid lapsi süsteemi abil kindlustada ilma täiendavate kuludeta.
Norra
Seda universaalset tervishoiuteenust rahastatakse maksustamisest, samal ajal kui süsteem on detsentraliseeritud. Rahastamine toimub peamiselt maakonna volikogude poolt ja omavalitsustelt. Hambaravi haarab alla 18-aastaseid lapsi, mõnede tervisehädade korral ka täiskasvanuid. Norra on parimate tervishoiuteenustega riikide edetabelis.
Portugal
Portugal on pakkunud tervishoiuteenuseid, mida tuntakse kui Serviço Nacional de Saúde (SNS)alates 1979.aastast. See on saadaval Portugali ja välisriikide elanikele. Saab kasutada ka Riikliku Erakorralise Meditsiini Instituudi (INEM) teenust helistades numbril 112.
Rumeenia
Riik katab arstiabi, mis tagab arstliku kontrolli, operatsiooni ja operatsioonijärgse ravi. Riik rahastab kõiki avalikke kliinikuid ja haiglaid, samal ajal kui hambaravi ei ole riigi poolt rahastatav. Mõned haiglad pakuvad hambaravi aga tasuta.
Ühendkuningriigid
Kõigis Ühendkuningriigi riikides on alaliste elanike jaoks riiklik tervishoiuteenistus. Seda rahastatakse maksudest. Algselt kavandati see tasuta, kuid hiljem tehti muudatusi ravimite väljakirjutamise ja hambaravi tasustamiseks. Alla 16-aastased lapsed ja need, kellele on tagatud teatud hüvitised, saavad seda siiski tasuta. Kuid kuna tervishoiuteenused on nüüd eraldi, on tervishoiuteenused konkreetsest riigist sõltuvalt erinevad.
Šveits
Tervishoidu reguleerib 1994. aasta Föderaalse Tervisekindlustuse Seadus ja see on üldiselt kättesaadav. Kõik elanikud peavad saama tervisekindlustuse kolme kuu jooksul pärast Šveitsi elama asumist.
Uus-Meremaa
Tervishoiusüsteemi rahastatakse maksudest. Maailma Terviseorganisatsioon teatas, et valitsus toetab 77,4% tervishoiukuludest, samal ajal kui üksikisikud katavad erakulud.
Järeldused
Vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni andmetele tähendab universaalne tervishoiuteenus seda, et kõigil inimestel on juurdepääs neile vajalikele tervishoiuteenustele (ennetamine, teavitamine, ravi, rehabilitatsioon ja palliatiivne ravi) ilma nende eest tasumisel rahaliste raskuste riskita.
Organisatsioon märgib, et universaalsel tervishoiuteenusel on otsene mõju elanikkonna tervisele ja heaolule. Tervishoiuteenuste kättesaadavus ja kasutamine võimaldab inimestel olla produktiivsemad ja aktiivsemad kaasalööjad oma peres ja kogukondades. Samuti tagab see, et lapsed saavad koolis käia ja õppida. Finantsriskide kaitse takistab samal ajal inimeste vaesusesse sattumist kui nad peavad tervishoiuteenuste eest maksma omast taskust.
